13: Teistmoodi IT

IT-tugilahendused Eestis – tehnoloogia või sotsiaalabi?

Kui ma kujutaksin end Eestis IT-tugilahenduste valdkonna otsustaja rolli, siis näeksin seda teemat mitte lihtsalt tehnoloogilise küsimusena, vaid laiemalt ühiskondliku ja võrdsusprobleemina. Küsimus ei ole ainult selles, millist seadet inimene kasutab, vaid selles, kas tal on üldse võimalik digitaalses ühiskonnas osaleda.

Tehnoloogia või abivahend?

Minu arvates ei saa IT-tugilahendusi käsitleda ainult tavalise IT-na (nagu klaviatuurid või monitorid). Samas ei ole need ka ainult meditsiiniseadmed. Need asuvad kusagil keskel – need on ligipääsetavuse vahendid, mis võimaldavad inimesel töötada, õppida ja suhelda.

Seetõttu oleks kõige mõistlikum käsitleda neid kui erivajadusega inimese abivahendeid, millel on selge seos nii sotsiaal-, haridus- kui ka digipoliitikaga.

Millise ministeeriumi teema see on?

Minu hinnangul ei peaks vastutus olema ainult ühel ministeeriumil. Parim lahendus oleks jagatud mudel:

• Sotsiaalministeerium – abivahendite rahastus ja puuetega inimeste toetamine
• Haridusministeerium – koolides ja õppetöös kasutatavad lahendused
• Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium – digiriigi ja ligipääsetavuse standardid

Selline koostöö tagaks, et lahendused ei jääks ainult sotsiaalabiks, vaid muutuksid osaks kogu digiriigi süsteemist.

Kas ja kuidas peaks riik rahastama?

Paljud tugitehnoloogiad (nt ekraanilugejad, punktkirjamonitorid, spetsiaalsed klaviatuurid) on väga kallid. Seetõttu ei saa neid jätta inimese enda kanda.

Minu arvates peaks riik:

• katma vähemalt 80–100% kuludest, kui tegemist on igapäevase töö või õppimise jaoks vajaliku abivahendiga
• pakkuma individuaalset hindamist, et iga inimene saaks talle sobiva lahenduse
• kasutama riiklikke hankesüsteeme, et vähendada hindu ja vältida ebavõrdsust

Oluline on, et abi ei oleks ainult rahaline, vaid ka kiire ja lihtsasti kättesaadav.

Mida saab õppida teistelt riikidelt?

Paljud Euroopa riigid on juba liikunud süsteemi poole, kus ligipääsetavus on osa inimõigusest, mitte eraldi teenus. Näiteks Skandinaavia riikides on tugitehnoloogia sageli integreeritud haridus- ja töövõimalustesse juba algusest peale.

Samuti kasutatakse üha enam ideed, et tavaline tehnoloogia peab olema niivõrd ligipääsetav, et eriseadmeid oleks vaja võimalikult vähe. See vähendab kulusid ja suurendab iseseisvust.

Kokkuvõte

IT-tugilahendusi ei tohiks näha ainult tehnilise lisana, vaid osana kaasaegsest ja õiglasest ühiskonnast. Minu seisukoht on, et need on sotsiaalne investeering, mitte lihtsalt IT-kulu.

Parim lahendus on riigi, hariduse ja tehnoloogia koostöö, kus eesmärk on lihtne: iga inimene peab saama digitaalses ühiskonnas iseseisvalt hakkama, sõltumata oma füüsilistest võimetest.